Mitte kuigi ammu, kõigest 30 aastat tagasi proovis naistearst sisemise läbikatsumise abil selgeks teha, kas naine on rase, ja raseduse korral hinnata umbmääraselt selle suurust. Samas polnud sel moel võimalik saada kinnitust, kas loode on elus, ning aeg-ajalt eksiti kaksikraseduse diagnoosimisega. Pahatihti hilines ka emakavälise raseduse avastamine. Praegu saab rasedust tuvastada ultraheliuuringu abil, mida on võimalik teha tupekaudse anduriga juba siis, kui menstruatsiooni ärajäämisest on möödas kõigest kaks nädalat.
Ultraheliuuringu abil on võimalik vaadelda emaka sees arenevat loodet. Selleks, et luua lootest ekraanile pilt, kasutab ultraheliaparaat kõrgsageduslikke ultrahelilaineid, mida saadab looteni ja võtab uuesti vastu ultraheliandur. Ultrahelipilti on võimalik suurendada, et hinnata loote anatoomiat ja heaoluseisundit. Ultraheliuuringul ei kasutata röntgenkiirgust, vaid kõrgsageduslikke ultrahelilaineid vahemikus 1–13 MHz, mida ei kuule isegi delfiinid ega nahkhiired. Ultrahelilained tekitavad uuritavas koes vähest temperatuuritõusu ning vibratsiooni, millel praeguste seisukohtade järgi kahjulik bioloogiline toime puudub ning mida seepärast peetakse rasedale ja lootele ohutuks.
Rasedus kestab 40 nädalat ja see aeg jaotatakse kolmeks trimestriks. Erinevatel trimestritel tehakse erinevaid rasedusaegseid ultraheliuuringuid.