3.7. Lapse sünd

Vastsündinu jaoks on kõige turvalisem sündida 38.-42. rasedusnädalal. Rasedus on sel juhul täiskantud ja laps sünnib ajalisena. Liiga vara sündinud last nimetatakse enneaegseks (enne 37.nädalat) ja hiljem kui 42. nädalal sündinud last ülekantud vastsündinuks. Nii liiga vara kui liiga hilja sündinud lapse puhul võib ta kokku puutuda erinevate terviseprobleemidega. Liiga vara ilmavalgust näinud vastsündinud ei ole eluks emaüsast väljaspool veel valmis ja suurimaks mureks võib olla iseseisev hingamine. Naistearstid ja ämmaemandad teevad kõik selleks, et sünnitus ei algaks enneaegselt. Ülekantud laste puhul aga ei varusta ema organism loodet enam kõige vajalikuga ning tema elu võib olla häiritud juba emaüsas olles. Seetõttu ei saa alati oodata, et sünnitus iseenesest käivituks, vaid vaja võib minna ravimitega sünnituse esilekutsumist.

Huvitav fakt


Enamasti räägitakse, et rasedus kestab 9 kuud, tegelikult on aga korrektne rääkida rasedusnädalatest. 40 nädalat aga on võrdne 10 kuuga, seetõttu kasutatakse raseduse määramisel sellist mõistet nagu LUNAARKUU – rasedus kestab 10 lunaarkuud.

Huvitav fakt


Hormoon oksütotsiin
teeb meie silmad valguskartlikuks. Ka sünnitav naine tahab sageli hämarust. Ehk ongi see põhjuseks, miks inimesed suudlemisel silmad sulgevad?

Sünnituse käivitumise põhjust ei suudeta isegi tänapäeval lõpuni lahti seletada. Hoolimata mitmesugustest võimalustest ja teadmistest, ei suuda meditsiin sünnitust esile kutsuda sama edukalt kui loodus. Sünnitus on meeskonnatöö ja sellest võtavad võrdselt osa nii ema kui veel emaüsas olev laps, kellel ongi teaduse arvates suurem roll sünnituse käivitamisel. Sünnitus põhineb ema organismi hormoonidel, põhiline hormoon on oksütotsiin ehk õnnehormoon. Oksütotsiin on olemas ka mittesünnitaval naisel, näiteks vallandub seda suurel hulgal ka suguühte ja orgasmi ajal, aga samuti massaaźi, silitamise, kallistuste jms puhul.

Sünnituse algus

Naise keha hakkab sünnituseks ette valmistuma juba raseduse lõpus. Kõhubeebi sätib ennast tihedamalt naise vaagnasse, seetõttu tekib naise kopsudele rohkem ruumi ja hingamine ei ole enam nii raske, seda märkavad väga paljud naised. Kuna alakõhu piirkonnas on ka kusepõis, siis paraku saab see organ suurema surve – naisel tekib vajadus oluliselt tihedamini pissil käia. Kogu raseduse on naine tajunud ka ettevalmistavaid emaka kokkutõmbeid. See on selline tunne, et kogu kõht läheb ühel hetkel iseenesest tugevalt pingesse ja siis jälle lõdveneb, justkui keegi teeks sinu asemel kõhulihaste harjutusi. See ei ole sellel hetkel valulik, kuid naine tajub neid ettevalmistavaid emaka harjutusi üha sagedamini ja sagedamini. Mõnikord võivad need kesta isegi paar tundi.

Huvitav fakt


Enne sünnitust võib sageli märgata naistel ka suurenenud energiahulka. Naised tegutsevad ja toimetavad rohkem kui varem – seda nimetatakse “pesapunumise ajaks”, just nagu looduseski. Oled ehk kunagi märganud, et ka koduloomad, näiteks kassid, hakkavad enne poegimist otsima kohta, kuhu pehme pesa teha.

Huvitav fakt

Lootevee kott on nagu vett täis õhupall, seetõttu võib looteveekoti purunemisel kostuda väike “plõks”, sest sellesse “õhupalli” tekkis nüüd auk, kust lootevesi välja voolab. Lootevee puhkemisele ei eelne midagi, seetõttu tekib see alati ootamatult.

Kindel märk alanud sünnitusest on aga regulaarsete vahedega emaka kokkutõmbed või lootevee puhkemine. Sageli tõmbab emakas kokku umbes iga 5 min tagant, kokkutõmme ise kestab umbes 30 sekundit kuni ühe minuti. Normaalse sünnituse korral ei kaasne sünnituse käivitumisega vereeritust. Lootevee puhkemise korral võib olla märgata pool kuni üks klaas heledat vedelikku, siiski jääb enamus looteveest lapse ümber ja väljub alles koos lapse sünniga.

Kaaslased

Naine, kelle jaoks rasedus ja sünnitus on oodatud sündmus, on ilmselt raseduse jooksul palju lugenud ja mõelnud. Mõni naine soovib sünnitada üksi, sest just nii saab ta kõige paremini aru, mida tema keha tunneb. Teise naise jaoks on oluline, et sünnituse juures oleks kaasas lapse isa või elukaaslane, mõnikord aga hoopis sõbranna või ema (nimetame neid haiglas tugiisikuteks). On aga väga oluline, et sünnitusel kaasas olev tugiisik on keegi, kes seda ka ise soovib, seega tuleb sellised teemad omavahel varakult läbi arutada.

Olgu naise otsus milline tahes, on talle sünnitusmajas toeks ja abiks kindlasti ämmaemand. Kui kõik kulgeb probleemideta, ei olegi selle sünnituse juures peale sünnitaja, tema tugiisiku, ämmaemanda ja ämmaemanda abilise kedagi teist. Kui juhtub aga midagi, mille jaoks on vaja arste (naistearsti, lastearsti), on nad kohe lähedal olemas ja saavad abi anda.

Illimar Pilt aka Piltsberg räägib, kuidas ta sai isaks ja mis tunded teda peale sünnitust valdasid. Nüüdseks on Illimar olnud toetamas oma kolme lapse ilmaletulekut.

Huvitav fakt

Sünnitused, mille juurde lubati naistel kaasa võtta mees või mõni teine tugiisik said alguse alles 90ndate alguses, enne seda sünnitasid naised üksinda ja isad nägid oma naist ja last kas läbi haigla akna või nende haiglast väljakirjutamise päeval. Tänapäeval tohib haiglast probleemide puudumisel minna koju isegi 6 tunni vanuse lapsega, kunagi veedeti haiglas 7-10 päeva.

Sünnitus

Lapse sünd on keerukas protsess. Sünnituse pikkus võib olla erinev – ühest-kahest tunnist kuni 12-13 tunnini, mõnikord isegi kauem. Enamus sellest ajast kulub naise kehal emakakaela avanemisele. Emakakael on avaus emaka õõne ja tupe vahel, mis on esialgu suletud. Sünnituse käigus saab sellest 10 cm läbimõõduga ava ning alles seejärel hakkab laps emaüsast välja tulema. Tavapärane lapse asend ema kõhus on pea allpool – see on lapse jaoks ka kõige turvalisem ja mugavam asend sündimiseks.

Muide, tänapäeval on sünnitamiseks mitmesuguseid erinevaid asendeid, mida voodis olemise asemel proovida. Palju kasulikku teavet tugiisiku rolli, sünnitusasendite, sünnituse ajal õigesti hingamise, tuhudega toimetuleku jm kohta saab sünnitaja Perekoolide loengutes.

Huvitav fakt

Enne kellaajalist arvestust kehtis sünnituse pikkusest rääkides reegel, et sünnitav naine ei tohtivat näha kahte päikesetõusu. Seega peeti normaalseks, et lapse sünd ei kesta pikemalt kui üks ööpäev.

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on ämmaemandate õppeklassis saadaval sünnitusnukk Simona. Vaata videost, kuidas sünnitamine toimub. 

 

Huvitav fakt

Öeldakse, et sünnitust saab füüsilise koormuse mõistes võrrelda ühe täispika maratoni läbimisega. Eks igaüks saab nüüd mõelda, kas suudab minna keset ööd 42 km jooksma. Õnneks valmistub naise organism selleks väljakutseks 9 kuud.

Sünnitus on suur pingutus ja naised saavad sellega hakkama. Kaasneva valuga aitab toime tulla ämmaemand, kes naist toetab ja õpetab teda õigesti hingama, erinevaid asendeid võtma või ennast liigutama. Mõnikord võib vaja minna ka valuvaigisteid. Kõige sagedamini kasutataksegi sünnituse ajal just teadlikku hingamist, erinevate asendite võtmist ja N2O ehk naerugaasi hingamist. Naeruga sel midagi pistmist ei ole, samas tekib selle gaasi hingamisest lihaste lõõgastumine ja kerge uimasus – see just annabki sünnitajale võimaluse ennast lõdvestada ja korraks puhata. Toime on gaasil vaid hingamise ajal, seega enesetunde parandamiseks hingab mõni sünnitaja gaasi koos pausidega kogu sünnituse vältel.

Esimene sünnitus on alati ajaliselt veidi pikem kui järgnevad, keha ei ole sellist tööd varem teinud ja see võtab aega. Naise ja lapse jaoks on siiski kõige keerulisem hetk, mil laps hakkab tupepilust paistma. Võib tunduda väga uskumatu, et suguelundid üldse nii palju suudavad venida, et laps välja mahuks tulema, aga nii see on. Raseduse ajal muutuvad elastsemaks ja venivamaks ka erinevad koed, lihased ja luude ühendused ning see aitab lapse sündi lihtsamaks muuta. Lootevesi ja beebi lootevõidene nahk aitavad tal paremini libiseda (lootevõie on lapse nahal olev rasvane valkjas kaitsekiht, mis näeb välja nagu kreem – selles on nahka kaitsvad ained, sest beebi oli 9 kuud vee sees).

Huvitav fakt

vastsündinu peaBeebi kõige suurem osa on tema pea – kui ta tuleb pea eespool, siis ülejäänud keha ja käed-jalad ei venita enam sünnitusteid nii palju, sest on väiksemad. Ka pea kuju on väike, selle ümbermõõt on umbes 10 cm, koljuluud liiguvad veidi üksteise peale ja niimoodi muutub pea kuju ja suurus sünniteedes liikumiseks sobivamaks.

Aktiivsed emaka kokkutõmbed aitavad beebil väljapoole liikuda, sest lükkavad teda, naine ise saab samuti kaasa suruda. Kui lapse pea on tupest väljunud, sünnib ülejäänud keha iseenesest. Pärast sündi hakkab laps kohe hingama ja häälitsema. Ämmaemand kuivatab ta pehme rätikuga ära ja paneb beebi ema paljale rinnale ning katab sooja käterätikuga. Ema rinnal olles kuuleb laps ema südamelööke ja võõras keskkond ei ole nii hirmutav, sest ema on endiselt lähedal.

Lapse sünnile järgneb nabaväädi läbilõikamine, millega on beebi veel ühenduses emaga. Nabaväädi lõikab sageli läbi lapse isa, kui ta on sünnitusel kaasas. Seejärel peab sündima platsenta ehk emakook. See toimub poole tunni jooksul. Emakook on justkui suur pehme maksataolise väljanägemisega ümarjas organ, mille sünnitamine ei ole naisele valulik

Huvitav fakt

 

Mõned pered soovivad platsenta koju kaasa võtta, et see kodus lapse sünni puhuks istutatava puu alla maha matta. Selliselt on sellest puust saanud lapse elupuu, mis kasvab koos temaga. Kui platsentat kaasa ei soovita võtta, võib selle jätta haiglasse.

Vaginaalne sünnitus või keisrilõige

Vaatamata naise soovile, ei sünni iga laps siia ilma vaginaalsel teel. Meditsiiniliselt võivad esineda olukorrad, kus lapse või ema tervise seisukohalt on ohutum beebi ilmale tuua keisrilõike teel. Tegemist on suure ja keerulise operatsiooniga, mistõttu ei tehta seda kunagi ilma mõjuva põhjuseta. Seega ei ole võimalik keisrilõike teel sünnitada lihtsalt seetõttu, et naine seda soovib. Iga operatsiooniga kaasnevad ohud ja raseduse ning sünnituse kohaselt on meil ühe inimelu asemel hoopis kaks, kolm või mõnikord isegi neli. Kui kasud kaaluvad üles kahjud, on operatsioon vajalik.

Keisrilõige on samuti sünnitamine ja emaks saamine, vaatamata sellele, et tegemist on operatsiooniga. Sünnitus ei ole ainult lapse väljumine, see algab juba palju varem. Mõnikord võib sünnitusabis tekkida aga ka olukordi, kui esmalt täiesti loomulikult alanud sünnitus lõppeb siiski operatsiooniga. Nendes olukordades on esmatähtis alati nii ema kui sündimata lapse (laste) tervis. Kõikide soov on siiski, et heas seisundis sünnitaja saab enda rinnale terve vastsündinu.

Emaks ja isaks saamine algab pere loomise mõttest. Sünnitus on ühe perioodi lõpp, aga samas millegi uue algus, sest sellest hetkest saab naisest ja mehest lisaks ka ema ja isa.

Huvitav fakt

Arvatakse, et keisrilõike teel sünnitavad naised on alati ise narkoosis ja magavad. Tegelikult toimub enamik keisrilõikeid siiski viisil, mil sünnitaja on ärkvel, kuid ei tunne operatsiooniga seotud valu. Nii näeb vastne ema oma beebit praktiliselt kohe pärast sündi. Seda siiski vaid olukordades, kui kellegi elu ei ole ohus.

Kui tegemist on väga erakorralise olukorraga, on sünnitaja üldnarkoos (ehk operatsiooni ajal “magamine”) kõige kiirem viis abi anda.

Digiõpiku valmimiseni ja OPIQ.ee liidestumiseni

Day(s)

:

Hour(s)

:

Minute(s)

:

Second(s)

Autorid, retsensendid ja kasutatud materjalid

Autor: Jana Meier / Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Täname: Jana Meier / Marge Mahla / Anne Rosenberg –Tartu Tervishoiu Kõrgkool

Pildid ja illustratsioonid:
Avalehe video:  Taryn Elliott / Pexels
Fotod: Jonathan Borba from Pexels
Lapse foto: mdjaff – www.freepik.com

Täname kõiki spetsialiste, kes on panustanud Viljakusest.ee digiõpiku loomisesse!

Vaata lisaks

Tuhudega hingamine: https://www.youtube.com/watch?v=qsv89BlsMOU 
Valuvaba sünnitus: https://www.youtube.com/watch?v=Nn2m7CUJH6A 

Videod inglise keeles: